TUNNISTUSED

Raineri lugu

Kasvasin lugupeetud ja korralikus perekonnas, kes ei ole küll usklikud, kuid on sellest hoolimata väga kenad ja korralikud inimesed. Lőpetasin keskkooli keskmiste tulemustega ja nö "lődva randmega". Őppimist ei pidanud ma väga oluliseks, sest pidasin end selletagi küllalt targaks. Pärast keskkooli üritasin minna ülikooli, mis mul esialgu kahjuks ebaőnnestus, seega läksin sőjaväkke, mis őnnestus ka edukalt läbida. Seejärel sain sisse ülikooli, mida pole tänaseni őnnestunud lőpetada. Olen töötanud transporditöölisena, baarmanina, turvamehena, telefonipoe müüjana, meeskaalujälgijate rühmajuhina, müügimehena, ja taas turvamehena. Kőigis neis ametites olin keskmiselt edukas ja ennast eriti arendamata ammendasid need end kiiresti.

Vahepeal olin alustanud kooselu toreda naisega ja selle tulemusel oli ka laps sündimas. Ainus häda oli selle juures see, et minu töö ei pakkunud piisavalt turvalisust ja viis pigem raha välja kui sisse tői. Vőlad kasvasid ja lootus hakkas kaduma. Minu naisel oli aga Pärnus sőber, kes oli mőni aeg varem vaevelnud veel suuremate murede käes kui minu omad ja oli neile lahenduse leidnud ühest Pärnu kogudusest. Kuna antud kodanik oli minu arvates muidu eluterve ja mőistlik mees ja ei kuulunud nn "usuhullude" hulka, otsustasin külastada Tartu Nelipühi kogudust. (kuna Pärnu mehe koguduseks oli Pärnu Nelipühi kogudus) Lisaks muudele muredele olin terve oma eelneva elu maadelnud elu mőtte küsimuse üle. Teisel külastusel Tartu Nelipühi kogudusse lugesin kuukavast, et on vőimalik vőtta ühendust pastoriga ja leppida temaga kohtumine kokku. Pastoriks oli hetkel värskelt saanud Algis Astmäe, kes oli umbes minuga ühe vanune ja taas kord mőistlik mees. Leppisin pastoriga kohtumise kokku, et teda pisut "peedistada" ja olin selleks ettevalmistanud mőned küsimused. Kohtusime "Rodeo" baaris ja esimene asi, mis mind natuke üllatas oli see, et "püha" mees ei hakanud mu suitsetamise kallal tänitama (tőmbasin siis ca 2 pakki päevas, mis on üks mitmest asjast, mida ma tänaseks tänu Jumalale enam ei tee). Siis ma "kiusasingi" teda erinevate küsimustega. Pőhiliselt huvitas mind kümnise maksmise küsimus. Tema vastused igal juhul rahuldasid mind ja kuna ta ei "lajatanud" mulle kirjakohtade ja maailmalőpu ennustuste ning muuga, mida arvasin sealt tulevad, otsustasin seda värki edasi uurida. Seejärel külastasin koguduses toimuvaid meestele mőeldud teenistusil, palusin mingil hetkel "patuse palve" (ehk Jumala tulla enda ellu), sain ristitud ning ka koolitust usuasjade pőhialuste kohta. Igal juhul olid minu usklikuks saamise juures olulised kolm inimest - minu naine ja tema Pärnakast sőber ning pastor Algis. Tahan selle mőttega julgustada igaüht ja öelda,et Jumal kasutab kőiki inimesi, et edasi anda head sőnumit Jeesusest inimestele, kes Teda täna isiklikult ei tunne. Tahan öelda ka seda, et minu asjad hakkasid pärast kristlaseks saamist muutuma ja muutused toimuvad edasi ja ei ma ei ole veel nö valmis.

Mis aga on minu elus tänaseks muutunud: Mul on lootus- isegi kui vahel läheb halvasti, on mul lootus,et kunagi läheb paremaks. Lisaks usun ennast teadvat, mis mu tulevik toob ja tunnen, et olen muutumise protsessi sees. See teeb isegi halvasti minemise korral rőőmu. Minul ja mu perel on turvalisus. Seda on Jumal mitmel viisil näidanud ja on väga reaalselt aidanud, kui olen seda vajanud. Seda nii suuremates kui väiksemates igapäevastes asjades. Olen näinud, et ükskőik kui halvasti mul läheb, Jumal ei jäta häbisse kui olen Tema peale lootnud. Ma ei ole oma elus kunagi teeninud nii palju raha kui praegu ja usun, et see on otsene kümnise maksmise tagajärg. Samas olen aru saanud, et raha puudumine minu elus on pigem minu enese halva majandamise tagajärg ja siin on mul veel kővasti arenguruumi, kuid ma tegelen sellega. Ma ei suitseta juba üle kahe aasta. Arvestades seda, et olen enne seda oma elus korduvalt ja korduvalt püüdnud suitsetamisest loobuda ja pean end seejuures üle keskmise tahtejőuliseks inimeseks, ei olnud see mul enne őnnestunud. Seega loen seda selgelt Jumala teeneks, et ma täna enam ei suitseta. Ma ei valeta enam üldse, isegi mitte iseendale. Selle tulemusena tean "kahjuks" ka asju, mis mu elus valesti on ja mulle ei meeldi. Ja mőningad neist on mu eelneva elu valede otsuste tulemus. Ma tean väga selgelt ja täpselt, kuhu ma oma elus jőuda tahan ja usun, et see on Jumala plaan mu elu jaoks. Tänu sellele ei raiska ma enam aega juurdlemaks, kuhu ma lähen ja kas olen ikkka őigel tee. Mul on tekkinud hea töö ja őppimise harjumus ja ma enamasti naudin seda, mida teen. Ma meeldin iseendale oma puudustega, mis ei tähenda, et ma (koos Jumalaga) neid parandada ei püüa. Aga ma olen endaga rahul ja see on hea tunne. Kindlasti muutub mu tunnistus järjest paremaks ja ma loodan, et muutused mu elus ei lőppe kunagi. Mu elu ei ole kunagi olnud nii huvitav, sisutihe ja pőnev kui praegu ja tulevikus. Vabandan pooliku tunnistuse pärast ja loodan, et see viga saab järgneva 50-100 aasta jooksul parandatud!

Lugupidamisega

Rainer Olgo